March 7, 2009

Pole pikka aega midagi näidanud, kuigi mõni asi ikka saab valmis ka.

Üks nädalavahetus möödus meil emaga villalooriga mässates. Enne jõule tegin talle kingituseks vilditud karbikese, aga see natuke ebaõnnestus. Nüüd on Isetegijas selline koostegemine: , millest ma kohe pidin osa võtma. Mina tegin oma esimese karbikese käsitsi nühkides, kuid selleks kulus ilmatu aeg, mida mul teadupärast raisata ei ole. Nüüd aga õpetab Linca, et selle töö võib minu eest pesumasin ära teha. Mis nii viga! Pidin kindlasti proovima. Kahekesi emaga kordamööda mässisime karpe ja hoidsime last, siis solgutasime veel seebivees ja lõpuks masinasse. Kokku neli villapalli, sees pesusvamm, seebikarp, ehtekarbike ja jäätisekarp. Kõige pikem programm ja 60 kraadi, natuke pesuseepi ka. Ja välja tulid armsad karvased pallikesed. Ema ei kannatanud oodata ja harutas enda oma öösel juba lahti, mina järgmisel päeval. Seda sukka ikka andis sealt villa küljest lahti kiskuda. Siin on meie mõlema karbikesed. Emal üks natuke ebaõnnestus, kuna otsad olid paljaks läinud, kuid ilmselt saab defektist efekti teha.
Ja siin siis minu omad. Punasele võib-olla lisan mõned iluvidinad veel. Aga üldiselt läks esimese korra kohta väga hästi. Ja kõrva taha peab panema, et palju oleneb sellest, mille ümber viltida.


Ühel teisel päeval võtsin ette veel ühe vanutamise töö. Idee on "Käsitöö" kevad 2008 numbrist ja mõlkus meeles juba pikka aega. Laotasin linale enne kokku keerutatud 2 heiet koos villase lõngaga, keerasin lina kokku ja pistsin saadud vorsti jällegi pesumasinasse. Vanus päris hästi. Ainult et ääred viltusid isegi pisut liiga palju, kuna lina oli kortsu läinud. Ilmselt peaks ka ääred pisut kokku õmblema. Siin siis enne pesumasinasse minemist: Ja siin peale pesumasinast tulekut: Kartsin, et sall jääb liiga hõre ja keerutasin heide päris tihedalt kokku. Tegelikult aga oleksid augud isegi suuremad võinud jääda. Ja need tumedamad ringid jäid ka liiga paksud. Nii et peaks veel katsetama.
Valmis on saanud ka üks järjekordne Salomon, mis valmis eelmisest järelejäänud lõngast, seetõttu ka narmasteta:Viimane näitamisele tulev asi on kooskäimise kinnas. Oleme oma sõpruskonnas mitu aastat meestepäeva tähistanud ja iga kord millegi isetehtuga oma mehi üllatanud. Sel koral kudusime neile kooskäimise kindad. Selline on minu kootud kinnas oma mehele:

Kuigi tegelikult tekkis arutelu, et kuna me mehega eriti kahekesi ei jaluta, siis oleks vaja veel kahte sellist kinnast, et kogu pere saaks korraga jalutada käsikäes:) Idee saadud Postimehest (link), kuigi sellisest juhendist nagu polegi eriti kasu, kus isegi varda suurust pole toodud...

Ja lõpuks pilt sellest, kuidas käbi ei kuku kännust kaugele. Mulle meeldis väiksena kangesti vanaema nööbikarpi sorteerida, ma võisin seal tunde üksi vaikselt nokitseda. Karl on küll meesterahvas, aga nööbid meeldivad temalegi: