Väikseid nokitsemisi

Varsti ilmavalgust nägevale noorele härrale jalavarjud:

Papu alumise osa tegemisel võtsin eeskuju "Suurest sokiraamatust", aga tuginedes oma kogemustele, et ilma paelteta ei kipu tittedel midagi jalaotsas seisma, siis ülemise osa tegin oma pea järgi ja lisasin paelad.

Pulma minekul laenasin ema käest talle tehtud Fimo-kee. Kuna tal kõrvades auke ei ole, siis ma kõrvarõngaid ei teinud. Nüüd kulusid need aga ära ja õnneks oli neid Fimo-kuulikesi veel. U 10 minutiti enne kodust lahkumist sai poistega tööriistade ja materjalide pärast võisteldes valmis kõrvarõngad:

Ja ühele bussisõidule linna võtsin kaasa heegelnõela ja sõrmusepadjast ülejäänud lõngatutsaka, lihtsalt, et midagi nokitseda. Tuli mobiilikott mu uuele ilusale mobiilile. Peaaegu sai bussisõidu jooksul valmis ka, aga muidugi takjakinnise panemiseni läks hulk aega. Mingit kaunistust tahaks ta ka, aga praegu jääb nii, nagu on.

Käsil on hetkel päris palju, vaja ju talvehooajaks valmistuda (praeguste ilmadega tundub, et ikka jäin hiljapeale) ning lisaks on valmimas minu senini mõõtmetelt ja materjali kaalult suurim asi. Reedeks peaks valmis saama.

Kingitus noorpaarile

Juba loetud päevade pärast juhtub selline kaunis sündmus, et 2 väga toredat inimest lubavad teineteist armastada elu lõpuni. Oma pulmade ajal ma polnud sõrmusepadjast midagi kuulnud ega näinud, nüüd aga tänu Isetegijale olen näinud mitmeid kauneid patju. Otsustasin siis ka ühe teha. Eks noorpaar ise teab, kas nad seda ka sihtotstarbepäraselt kasutavad.

Sõrmuspadja kujundus tekkis ise kuidagi töö käigus. Ja lõppkokkuvõttes tuli minu arvates päris ilus välja, kuigi tikkimises on veel kõvasti arenguruumi. Padjakese ühel pool on heegeldatud ruuduke südamega, millel pael sõrmuste sidumiseks (lõngaks Steinbach Wolle Capri, mida pidin mehe poodi ostma saatma:)). Teisele poole tikkisin nimed ja tähtsa kuupäeva.

Palju õnne Triin ja Marko!

Kingitus vanaemale

Minu vanaema oli käsitöö õpetaja. Seega oskab ta vist pea kõike: õmmelda, kududa, kaltsuvaipu kududa ja mida kõike veel. Siiani on mul tema kootud pitsilised sõrmkindad, põrandal on tema kootud vaip ja külmadel õhtutel on hea ümber võtta tema kootud suurrätt. Praegu, 81-aastasena, ta käsitööd enam eriti teha ei taha. Nii et nüüd on minu kord talle midagi teha. Ükskord ta käis meil külas ja rääkis, et ta tahaks omale natuke pidulikumat õlarätikut, mille võiks ka teatris ümber võtta. Õpetasin talle isegi Salomoni sõlme selgeks, aga siis ei leidnud ta sobivat lõnga ja ega tal enam hakkamist ka pole eriti. Seega otsustasin talle ise õlarätiku heegeldada. Salomoni sõlmes, kuna see on hea lihtne ja kiiresti saab valmis, aga ilus ka. Kuna ta tahtis natuke pidulikumat, siis mohäärlõngale lisaks võtsin hõbedase niidi. Selline ta siis sai: Sünnipäevalaps rätikuga (jalas on tädi poolt kingitud Muhus maalitud Muhu-mustrilised kalossid, vanaema ise on Muhust pärit):Ja natuke lähemalt sõlmed: