Emal oli ammu plaan, et kunagi ta hakkab vaipu kuduma. Kuna mul nüüd oli kolides lausa karjuv vajadus mõne uue põrandakatte järele ja emagi omad hakkasid kangesti rebenema, siis võtsime selle teo ette.
Kõigepealt hakkasime pööningult vanu riideid alla tassima ja neid ribastama. Ema on vist praktiliselt kõik terved riided alles hoidnud, oh seda nostalgiat, väga paljud tulid tuttavad ette. Siis tõime vanaema käest kangasteljed. Alguses tundus see olevat nagu hiina mõistatus, aga raamatu ja venna meheliku loogika abiga saime teljed püsti. Siis ema naabrinaine aitas lõimed käärida ja pärast üles panna. Ja saigi kuduma hakata. Kudumine on iseenesest lihtne, kuigi tahab ikka pisut harjutamist, et ühtlane ja ilus tuleks. Sellel pildil on meie 2 esimest vaipa, alumine on ema kootud: 
ja see on minu kootud: 
Pisut kõver ja lokkis ta ju on, aga siiski oma. Pikkust üle 2 meetri. Nüüdseks on kootud veel üks väiksem jupike, üks suurem ja veel üks saab emal kohe valmis.
Pisut kõver ja lokkis ta ju on, aga siiski oma. Pikkust üle 2 meetri. Nüüdseks on kootud veel üks väiksem jupike, üks suurem ja veel üks saab emal kohe valmis.
