Emal oli hiljuti sünnipäev. Olles juba pikka aega imetlenud Augusti tehtud imekauneid kaarte, siis mõtlesin, et seekord pakun kaardimeister Karlile natuke konkurentsi ja teen ka ühe kaardi. Aga kuna mul kodus nii peeneid materjale pole, siis tuli natuke improviseerida. Rehalat koristades leidsime kotitäie Nõukogude Naisi. Ja üks sattus tuppa. Ja lõikeleht oli juba pliidi ees ootamas tuleroaks saamist. Üks vaade kogemata sellele ja plõks! tuli idee. Emale ju meeldib õmmelda, lõikeleht peaks talle väga hästi sobima. Ja saigi sellest kaart. Hiljem veel tegin ühe külmkapimagneti ka. Tekst kahjuks ei jäänud kõige ilusamalt.

Ja viimasel pühapäevasel pärastlõunal otsisin üle pika-pika aja välja oma pärlikarbid ja keerasin 2 paari kõrvarõngaid. Toorikud olid Fimost juba ammmu-ammmu valmis. Ühed endale:

ja teised tegin sõbrannale:

Hubane kodu - august

Augustikuu tööks valmis mul kõrvarõngaste hoidja, mille valmistamise tingis järjekordselt lihtsalt vajadus. Olen omale kõrvarõngaid päris palju meisterdanud, aga et kandmiseks sobilikku leida, siis peaksid nad olema kuidagi eksponeeritud. Enne hoiustasin ma neid nii:aga tihtipeale oli neid tüütu sinna panna ja siis nad ikka vedelesid mööda kapipealseid laiali. Lõpuks siis võtsin asja käsile ja otsisin mööda majapidamist, millest ühte ilusat ja praktilist hoidjat teha. Pildiraamist kõrvarõngahoidja tegemise idee oli mul juba tegelikult ammu, kunagi vist Elsa Leiten oli teinud pildiraami ja traadiga Eesti Naises. Ja eks neid ole mujal blogides ka näha olnud. Mõtlesin ka sahtlist tehtud variandi peale, nagu on siin. Aga siis leidsin ikka aidast ühe peegliraami. Enne nägi ta välja selline: Ilmselt oli seda tagant mingi paberiga kunagi juba parandatud, peegel oli katki ja enam ei peegeldanud ka. Võtsin tagumise osa ära, peeglitüki ja papi vahelt tuli hunnik surnud putukaid välja. Peale põhjalikku pesu nägi ta juba päris ilus välja, aga ma ikkagi katsin ta krakleelaki ja värviga. Mees päris pahandas, et mis ma tast ära värvisin, nii ilus oli ju. Kui värvitud sain, siis jäin pikalt mõtlema, et kuidas edasi. Tuhnisin mööda kappe, et sobivat riidetükikest leida, pidi ta olema ju piisavalt auguline, et oleks konksukesi hea riputada. Esialgu jäid näppu tüll ja tikkimisriie, aga need oleks kuidagi liiga lahjad jäänud valge raami taustal. Siis jäi näppu see õige riidetükike. Lõikasin papist uue taguse ja jäin jälle mõttesse, et kas see riidetükike mitte liiga igav ei jää, äkki peaks midagi tikkima peale. Vaatasin nii ja naa, järsku tuli pähe pitsi kasutada. Neid pitse, mis mulle meeldisid, ei olnud kahjuks nii palju, et oleks terve raami ulatuses panna saanud. Siis tuli jällegi päästev idee, et panengi siis igasse külge erinevad pitsiribad. Riide ja pitsiribad kinnitasin papitükkide vahele liimipüstoliga. Siis vaatasin ikka veel, et äkki on liiga igav, aga kinnitasin siiski papi koos riidega klambripüstoli abil raami külge. Ja panin seinale: Natuke nagu oleks igav, eks? Aga kui ma oma kõrvarõngad ka külge riputasin, siis nägi asi palju parem välja:

Ise olen rahul. Ka mees kiitis ikkagi, et oli vaadanud esialgu, et mis ilus pilt seinale on tekkinud. Ja poja kiitis ka: "Emme, sul on niiii ilus kõrvarõngahoidja!" Ja järjekordselt "tasuta" taaskasutusprojekt, selles mõttes, et ühtegi uut asja ma selle tegemise jaoks ostnud ei ole. Krakleelaki tilga sain emalt, värv oli endal kodus olemas, papitükid sain isalt, riie oli küll uus, aga olemas, pitsitükid vanaema pärandus, liimi- ja klambripüstol olid ka kodus olemas.