Nukusuuruses kampsun

Kudusin kampsuni, minu arvates imetillukese, mis võiks ainult nukule selga minna. Aga tegelikult on tehtud selle õpetuse järgi ja peaks sobima enneaegsele titale. Varem ei ole ma õnneks kunagi nii tillukest last näinud, kellele see võiks sobida. Ma lootsin väga, et see Laisikubeebile enam selga ei lähe, siis oleksin ma selle andnud heategevusprojekti Heategu kõige pisematele ja talle suurema kudunud. Aga kampsunit üle andes ja silmaga suurusi võrreldes tundus, et ikka läheb selga. Seega projekti jaoks hakkasin uut kuduma ja võtsin isegi mõned silmused vähemaks, sest ilmselt minu kudukäekiri ja lõng on pisut erinev õpetuse omast.

Kuidas ma käsitööd teen

Karlile meeldib niisama fotokaga klõpsida. Fotokast arvutisse pilte tõmmates avastasin mõned pildid sellest, kuidas mu käsitöötamine välja näeb.

Siin ma parandan villast sokki. Uhh, küll see asjade parandamine on tüütu töö! Ja päris kindlasti pesitsevad meie majapidamises sokirotid, sest alatasa on villastel sokkidel, tavalistelt sokkidel ja sukapükstel augud sees. Ja kui sokid-sukad juba kõik näritud, lähevad sokirottidel käiku ka kindad. Selline näeb välja minu laud, kus ma meisterdan, parandan, õmblen ja triigin. All vasakul on näha Sannu villase soki nina, järelikult on pilt hoopis Sannu tehtud. Talle ikka meeldib siis laua peal istuda, kui ma seal midagi nokitsen. Ja siinkohal peab ütlema, et laud on väga korras pildistamise hetkel. Tavaliselt on seal ikka rohkem asju laiali nagu mõned poolikud tööd, vajalikud materjalid ja töövahendid (erinevad lõngad, niidid, nõelad, käärid, riidejupid, pärlid, vahel liimid ja paberid jne jne), mõni parandamist ja/või triikimist ootav riideese. Triikimiseks tuleb alati kõigepealt laud kultuurikihi alt vabastada.
Siin on õnnestunud pildile saada tükike minu uuest õmblusmasinast. Nõela alla on sattunud riidetükk, mida ma oma kleidi õmblemisel kuhugi panna ei osanud. Viimane pilt on vist tehtud läbi pärlikarbi kaane.

Talvised lilled

Talviste sünnipäevalastega on väike mure - õues lilli ei kasva ja sellise pakasega on isegi lillepoest lillede ostmine ja transportimine küsitava väärtusega. Niisiis tegin hoopiski kaks igihaljast külmakindlat kimpu: Taaskasutatud on sama raamatut, mis südamete tegemisel. Ja lillekeste tegemise õpetuse leidsin Ly blogist.

Mõned ehted

Kõigepealt uhkeldan oma poiste kätetööga. Neile hirmsasti meeldib mu pärlikarpe sorteerida ja eelpainutatud traadiga saavad nad päris hästi hakkama. Pärleid valivad muidugi ise, mida sinna lükkida. Peenmotoorikale mõjub väga hästi see pisikeste aukude otsimine:)

Tegelikult tegi Karl juba ükskord varem eelpainutatud traadist käevõru ja helmenöörile kaelakee ning kinkis need oma pruudile kohe, nii et ma ei jõudnud pilti tehagi. Karl oli seepeale lasteaias tüdrukute seas muidugi populaarne poiss, teised tahtsid ka ju.

See kaelavõru on Sandri tehtud, mõnel eriti pisikesel pärlil aitasin auku ka otsida ja kinnise tegin ka pärast. Ja see on Karli tehtud käevõru:
Ja mõned minu tehtud asjad ka. Poistega koos pärlikarpi sorteerides hakkas näppu pärliussi jupp, eelpainutatud traadi abil valmis samuti käevõru.

Kuna mu käekell otsustas peale 13 aastat töölepingu üles öelda, siis oli uut vaja. Ema tellis käekella toorikuid ja eraldas ühe mulle. Tükk aega mõtlesin, milline see nn rihm peaks välja nägema, et see ikka kõiksugu riietega kokku sobiks ja liiga uhke poleks. Mõtlesin nii pärlipõimingute kui tikitud riide peale, aga praegu tegin ikkagi kiirelt ja lihtsalt pärlite ja ketiga. Kui parem idee tuleb, siis teen uue. Ja lõpetuseks väike nokitsemine organza lille näol.

Köögi kardin

Eelmisel aastal õmblesin kööki kardina, sel aastal tuli tahtmine uus teha. Kangas on pärit kellegi kaltsukotist. Kuna lihtsalt riie tundus igav, siis heegeldasin allaäärde pitsi, samasuguse, nagu köögikapile.