Sõbrapäeva tagasihoidlik kaunistus

Üldiselt poes jätab mind igasugune tähtpäevade tilu-lilu külmaks, kuid jõuluks saab ikka ise kodukaunistamiseks üht-teist tehtud. Paberist lõigatud lumehelbed olid siiani aknale kleebitud. Üks päev nägin Dottie Angel´i blogis imearmast südamlikku kaunistust ja mõtlesin, et sõbrapäeva puhul võiks ju endalegi teha. Nii kaunis ja romantiline ta just ei tulnud, kuid aega võttis tegemine vähe ja natuke meeleolu ikka loovad. Eriti armsasti hõljusid nad õhtul küünlaleegi soojuses. Et väga naiselikuks ja romantiliseks kätte ära ei läheks, tegin mõned kevadeootuse kellukesed ka sisse.
Natuke lähemalt näevad välja sellised:Punased jupikesed on jõuluks saadud kinkekoti nimekaardist lõigatud. Ja et keegi ei arvaks, et ma väärtuslikke raamatuid lõun, siis ülejäänud paber on pärit sellisest raamatust:
Taolist lõikamismaterjali on mul veel, kuna sorteerisin vanaemast-vanaisast jäänud raamatuid, millest u poolte kohta arvati ka kohalikus raamatukogus, et neil endilgi sellist tulehakatust küll:) Tegemist siis peamiselt sõbralike liiduvabariikide kolhoositööd ülistavad romaanid.
Selle töö esitan ka Hubase kodu veebruari lisatööna.

Hubane kodu - veebruar

Veebruarikuu tööks on kardin köögi akna ette. Kuna me elame sellises kohas, kus maja akendest peale kitsede, jäneste ja linnukeste keegi sisse vaatama ei kipu, siis ega tegelikult poleks kardinaid üldse vajagi. Aga hubasema tunde pärast peaks ikka midagi olema. Leidsin kappe sorteerides vanaemast jäänud tüllkardinaid, kohe hulgem. Mulle tegelikult väga tüllkardinad ei sümpatiseeri ja esimese mõttena oli, et köögiakna ees võiks olla heegeldatud kardin. Otsisin mustreid isegi, aga tehes eelmisel kuul neid väikseid kardinakesi, siis mõtlesin, et nii suure töö jaoks mul vähemalt hetkel napib eelkõige aega, aga võib-olla ka kannatust. Siis tuli meelde üks pilt imekaunist raamatust "Lapitöö Eesti kodus". See Marja Matiiseni kardin oli küll õmmeldud vist broderiipitsi tükkidest (raamat on ema käes, nii et järgi vaadata ei saanud), aga sealt tuli idee, et sama võiks teha ka tülliga, kuna see ju ei hargne. Lõikasin siis mõnedest kardinatest tükikesi ja asusin kokku õmblema. Mõni värviline tükk oleks ka ära kulunud sisse, oleks natuke erksamaks teinud, aga sellist mul kodus polnud ja ostma ka ei hakanud. Mees küll vahepeal uuris, et mida ma ometi teen, kas niisama ei oleks saanud kardinat akna ette riputada. Aga ei, oli vaja need tükkidest lõigata ja uuesti kokku õmmelda, sidudes pärast kümnete kaupa niidiotsi. Töö käigus tundus, et see hakkab igatpidi kiiva kiskuma, aga kui lõpuks valmis sai ja triigituna akna ette riputasin, siis olin endaga päris rahul. Tuli välja just selline, nagu ma ette kujutasin, mis minu tööde puhul alati just nii ei ole. Muidugi kui mõni suurema õmblemiskogemusega inimene seda lähemalt uuriks, siis võiksin ma küll silmad peast häbeneda:) Pildistada oli seda ka hirmus keeruline, kuna vastu valgust ju ei saa. Aga selline ta siis tuli.

Üks pilt päevavalguses: Natuke lähemalt:

Üks pilt pimedas:

Ja üks pilt ka välguga:

Tegelt mõtlesin, et ühtlasi võiks ka kardinapuu välja vahetada, mis ilmselt on mu vanaisa kätetöö veel, aga ei tulnud veel seda õiget mõtet, milline see peaks olema. Las olla siis ajutiselt veel vana:)

Ehteid ja kudumeid

Käisin minagi Kaarma koolis teiste isetegijatega proovimas pildiülekannet Fimole. Hämmastavalt lihtne tehnika, mille kasutamisvõimalused on ütleks et lõputud. Mõnedest valmistatud proovitöödest tegin valmis ehtekomplekti, teised veel ootavad järge. Millegipärast kui ma sellele tehnikale mõtlesin, tuli mulle kohe meelde sellised vanaaegse hõnguga pildid. Õnneks juhendajal olid mõned teistele jagamiseks, nii sattus üks ka minu ripatsile. Kõrvarõngastel olev muster on päris ajakirja reklaamisabast. Peab mainima, et prinditud piltidega oli märksa lihtsam teha, see paber tuli pärast iseenesest ära, kuid ajakirjast pärit pilte pidi veega maha nühkima.

Veel valmisid ühed kõrvarõngad kolleegile sünnipäevaks. Järjekordselt pean tõdema, et teistele ehete valmistamine on üsna keeruline, küll ma sobrasin pärlite hulgas ja mitu ideed oli, aga alati tekkis kahtlus, et kas saajale ka ikka meeldiks ja ta kannaks. Ise jäin tulemusega rahule, ehk näen ka saajat neid kandmas.

Pisikesed papud tulevasele piigale, kes peaks juba arstide arvutuste järgi olema sündinud, aga neid on teadagi oma ajaarvamine ja ise teab, millal tuleb. Kuna mul endal on ainult poisid, siis oli päris tore vahelduseks roosat teha. Kuigi paelad tegin ikka värvilised, et liiga roosamannaks ei läheks. Õpetuseks võtsin eeskuju "Suurest sokiraamatust", aga suures osas tegin ikka oma pea järgi.

Pisemale pojale kudusin kampsuni. See öökullimuster on tulnud kusagilt netist, muus osas on kampsun tehtud pea ja proovimise järgi. Öökullid on poiste suured lemmikud.

Siin teeb poja modellinägu emmele:

ja nüüd tõttab ise ennast peeglist vaatama:

Eelmise aasta võlad

Möödunud aastast on näitamata mõned tegemised. Näiteks saime mitme peale poiste tuppa üles pandud kardinad: meie emaga õmblesime ja issi pani seina kardinapuud. Kui muidu me kodus kardinaid praktiliselt vaja poleks, siis pisikeste põnnide toas on vaja ja üsna pakse, et päikesejänkud hommikul und liiga vara ära ei ajaks või päeval unematit ära ei hirmutaks. Kui Kuressaare kangadzungel suve lõpus kolima hakkas, siis oli neil suur allahindlus ja sealt see kangas mulle silma jäi. Tegemist on vist midagi mööbliriide taolisega. Ja lähemalt on muster selline:Just poiste tuppa sobilik, Karl ise valis selle värviga poole, teiselt poolt on kangas oranžikas.

Veel valmisid ehteid.

Eelpainutatud traadi abil:Ja niisama: