Siin blogis on juba nii kaua vaikus olnud, peaaegu, et võiks uue aasta kokkuvõtte teha. Ma ikka teen käsitööd ka, ausalt. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et peale tööle naasmist on seda näputööd ikka väheks jäänud. Muud olulisemat on teha ja aega ka pole. Kevadest sügiseni on vaja õues mütata, nii ei jää varraste-lõngade jaoks aega. Ja üksvahe polnudki isegi suurt tahtmist midagi teha, õigemini tahtmist isegi olnuks, aga tegudeni ei jõudnud, pealehakkamist ei olnud.
Aga siis minu tegemistest.

Viimati valmis kott: See on tehtud Isetegijate projekti raames

Kasutatud teisel ringil puuvillast kampsunit. Sees vooder ka. Kott seestpoolt:

Üks pikaajalisem projekt, mida tegelikult sai alustatud juba vist 2008 suvel. Aga varukas ei tulnud esialgu välja ja kuidagi oli pooleli jäänud. Sel aastal lõpetasin ära. Siis üks väike kevadine heegeldus, kuigi tuleb tunnistada, et mehed eelistavad juba nokamütse.Emale emadepäevaks käterätid pitsidega (käterätid leidsin oma kapist vanaema tagavaradest):Poiste toa lampi sai pisut lastepärasemaks tehtud. Lambikuppel enne:
Lambikuppel pärast:

Ämmale pesulõksukott, tehtud noorema poisi väikeseks jäänud bodist:

Sall heegelhargil vennanaisele:Mõningaid ehteid olen teinud. Kõrvakaid: Kee: Komplekt:

Viimased on minu arvates minu kõige KAUNIMAD ja PIDULIKUMAD ehted üldse.

Minu esimene tellimustöö, pärliuss tädi naabrile, kes tahtis seda, kui nägi tädi oma:

Praegu vist kõik. Paar asja on veel, aga viimistlemata ja pildistamata. Nüüd on pikad pimedad õhtud ees, ehk jääb ka rohkem aega näputööle. Sokilõng on ostetud, sest kohe hakkab projekt'>

Käsitöö-aasta kokkuvõte

2009. aastal on minu käte all valminud 72 eset (või esemepaari). Võrreldes eelmise aastaga olen tunduvalt vähem õmmelnud ja rohkem teinud pisividinaid ehk ehteid, mida saab väga hästi seletada sellega, et aega oli vähe. Selline nimekiri siis sai:

• Kootud: 15 (sh suur õlarätik ja pitsiline sall)


• Heegeldatud: 9 (sh 3 Salomoni rätikut)


• Õmmeldud: 3


• Ehted: 16 kõrvarõngapaari, 3 pärliussi, 3 käekeed, 5 kaelakeed, 13 prossi


• Vanutatud: 3


• Lisaks: 1 telgedel kootud vaip, 1 köidetud album

Uusi tehnikaid sai tänu Isetegijatele proovida mitmeid: köitmine Vikiga, paberi valmistamine, paela punumine, kraklee ja süstikpits. Kahjuks jäi nägemata Pisihaldjas oma vahvate piltidega ja samuti jäi käimata Muhus muhu tikandit õppimas. Omaalgatuslikult õpitud uus tehnika oli vaiba kudumine ja tegelikult ka pitssalli kudumine. See aasta tõotab tulla käsitöövaene, kuna laste,töö ja majapidamise kõrvalt vist aega ei jää selleks eriti.

Eelmise aasta viimased

Üks kaua tehtud asjake. Õmblesin seda millalgi kevadel tegelikult ja mäletamist mööda jäi pooleli. Tegelt olid õmblused kõik tehtud, ainult pressida ja niidid lõigata. Lõige kusagilt Burdast:

See pärliussike sai tehtud tädile juubeli puhul. Oma arust pidin jällegi triibulise tegema, aga tuli millegipärast täpline ja tegelikult nii ongi parem. Kuna musta kinnist Kuressaares polnud, siis pidin ise tegema.

Viimane asi valmis tõesti aasta viimastel päevadel täiesti plaaniväliselt. Lihtsalt hakkas üks rõõmus värviline lõng poes silma, mis lausa kutsus end ostma praegusel värvivaesel ajal. Ja tuli kiiresti üks pehme ja armas Salomoni õlarätt jälle.

Kahest jõulukingist on veel pildid puudu: Pom-pom sall emale ja fliisist vest abikaasale. Aga praegu saab sellega eelnevale aastale joone alla tõmmata.

Jõuluks

Jõulupuule sai heegeldatud hulk lumehelbeid, siis kui nendega õues veel ikaldus oli. Nüüd aga on lund oma 50 cm väljas. Loodetavasti peab see jõuluni, siis tuleb fantastiliselt ilus jõul.

Ukse kõrvale tegin lihtsa pärjakese Sannuga jalutamise ajal korjatud materjalist ehk põldmarjaväätidest ja mingitest lehtedest. Pael muidugi poest.

Seascape ja seelik

Juba eelmise aasta augustis mõtlesin, et koon sellise imearmsa salli: Seascape. Mis siis, et ma kunagi põhikoolis olin ainult ühe õhksilmadega salli enne kudunud. Ikkagi mõtlesin uljalt, et äkki on see liiga väike, mis see mustrikordade suurendamine ära siis ei ole. Ja võtsin imepeenikese lõnga ja 3,5 vardad. Nujah. Alguses pusisin ikka tublisti mustri lugemisega. Et tagasireal ikka õiges kohas õhksilmad oleksid. ei hakanud kuidagi klappima. Oma kolm korda alustasin. Siis jõudsin esimese mustrikorra lõpuni ja avastasin, et minu mustrisuurendamise loogika oli ikkagi kolme silmaga eksinud. Mingit tahtmist enam teha ei olnud ja nii ta seisis pikka aega kurvalt. Võtsin vahepeal kätte jämedama villase lõnga, jämedamad vardad ning kudusin emale õlarätiku. Sain aru, et pitsi kudumine pole midagi hirmrasket. Seega võtsin ka selle salli uuesti ette. Seekord täpselt juhendi järgi. Ja nii ta aegamööda valmis, teiste asjade vahel jälle paar rida. Kuni lõpuks enam-vähem aasta peale alustamist ta suve lõpul valmis sai. Muidugi venitamisega läks jälle omajagu aega, pole õiget kohta ka selle jaoks. Aga otsustasin ikka seoses aasta lõpuga selle aasta asjad ära lõpetada ja nii ta lõpuks valmis saigi. Tõesti kaua tehtud kaunike. Imeilus, imeõrn.

Ja ühe lihtsa seeliku vuristasin ka kokku. Velvetist, väikese valge pitsi lisandiga.

Veel ehteid

Lisaks jõululaadale tehtud ehetele valmisid mõned ka mu enda jaoks. Mõned on juba päris pikalt mõttes olnud, aga siiani pole teoks teinud.

Minu esimesed Swarovskid:

Heegeldatud lillekestega komplekt:Ja veel üks lillekesega kett:Efektlõngast pross:

Heategevus

Enne jõulu ikka soovitakse ja tehakse head. Järgnevad asjad on tehtud kohalikule jõululaadale, lasteaia heaks korraldatavale müügile. Esimene kord mul midagi müüa, mis siis, et raha läks heategevuseks. Väga raske oli mingi hind neile välja mõelda. Mul ei ole siiani meelde tulnud küsidagi lasteaiast, kuidas müük läks, loodetavasti jõudis mõni asi ka kellegi ehtekarpi, kuigi mulle tundus, et nägin reedel kontserdil ühte oma prossi:).
Tegin siis kokku 10 prossi ja 7 paari kõrvarõngaid, sellise arvestusega, et mulle endale need meeldiksid ja kui ära ei osteta, siis ma kannan neid ise:) Päris mitu pealelõunat läks prosside kärsatamisega ja mitmed õhtud viimistlemiseks. Ise jäin tulemustega rahule:) Muist asju valmis hiljem ja nii pidin viimasel hommikul neid tulevalgel pildistama, nii et pildid pole just kõige paremad.

Kõrvarõngaid:

Prosse - organzast: Mingist õhukesest lillelisest riidejupist:Kapist leitud, ilmselt vanaemast jäänud vanast tüllkardinast:

Tagantpoolt nägid prossid välja sellised:Siin on karbitäis koos:

Vaibad

Emal oli ammu plaan, et kunagi ta hakkab vaipu kuduma. Kuna mul nüüd oli kolides lausa karjuv vajadus mõne uue põrandakatte järele ja emagi omad hakkasid kangesti rebenema, siis võtsime selle teo ette.

Kõigepealt hakkasime pööningult vanu riideid alla tassima ja neid ribastama. Ema on vist praktiliselt kõik terved riided alles hoidnud, oh seda nostalgiat, väga paljud tulid tuttavad ette. Siis tõime vanaema käest kangasteljed. Alguses tundus see olevat nagu hiina mõistatus, aga raamatu ja venna meheliku loogika abiga saime teljed püsti. Siis ema naabrinaine aitas lõimed käärida ja pärast üles panna. Ja saigi kuduma hakata. Kudumine on iseenesest lihtne, kuigi tahab ikka pisut harjutamist, et ühtlane ja ilus tuleks. Sellel pildil on meie 2 esimest vaipa, alumine on ema kootud:

ja see on minu kootud: Pisut kõver ja lokkis ta ju on, aga siiski oma. Pikkust üle 2 meetri. Nüüdseks on kootud veel üks väiksem jupike, üks suurem ja veel üks saab emal kohe valmis.

Talvevarustus

Sügiseti tuleb valmistuda algavaks külmahooajaks. Seekord omaarust alustasin küll varakult, aga nibin-nabin jõudsin õigeks ajaks. Valmis said muidugi juba aegu tagasi, aga pole olnud võimalust postitada.

Kõik asjad on kootud Titan Wool Winner lõngast nr 3,5 varrastega ja tunde järgi. Kudusin ühesugused, aga erinevat värvi. Pilte praegusel pimedal ajal liikuvatest lastest on muidugi väga raske saada, aga endale kronoloogia mõttes panen ikka üles.
Karli müts ja krae:
Karli sokid:
Sannu müts ja krae:
Sannu sokid:
Ja poisid õuetingimustes:

Väikseid nokitsemisi

Varsti ilmavalgust nägevale noorele härrale jalavarjud:

Papu alumise osa tegemisel võtsin eeskuju "Suurest sokiraamatust", aga tuginedes oma kogemustele, et ilma paelteta ei kipu tittedel midagi jalaotsas seisma, siis ülemise osa tegin oma pea järgi ja lisasin paelad.

Pulma minekul laenasin ema käest talle tehtud Fimo-kee. Kuna tal kõrvades auke ei ole, siis ma kõrvarõngaid ei teinud. Nüüd kulusid need aga ära ja õnneks oli neid Fimo-kuulikesi veel. U 10 minutiti enne kodust lahkumist sai poistega tööriistade ja materjalide pärast võisteldes valmis kõrvarõngad:

Ja ühele bussisõidule linna võtsin kaasa heegelnõela ja sõrmusepadjast ülejäänud lõngatutsaka, lihtsalt, et midagi nokitseda. Tuli mobiilikott mu uuele ilusale mobiilile. Peaaegu sai bussisõidu jooksul valmis ka, aga muidugi takjakinnise panemiseni läks hulk aega. Mingit kaunistust tahaks ta ka, aga praegu jääb nii, nagu on.

Käsil on hetkel päris palju, vaja ju talvehooajaks valmistuda (praeguste ilmadega tundub, et ikka jäin hiljapeale) ning lisaks on valmimas minu senini mõõtmetelt ja materjali kaalult suurim asi. Reedeks peaks valmis saama.

Kingitus noorpaarile

Juba loetud päevade pärast juhtub selline kaunis sündmus, et 2 väga toredat inimest lubavad teineteist armastada elu lõpuni. Oma pulmade ajal ma polnud sõrmusepadjast midagi kuulnud ega näinud, nüüd aga tänu Isetegijale olen näinud mitmeid kauneid patju. Otsustasin siis ka ühe teha. Eks noorpaar ise teab, kas nad seda ka sihtotstarbepäraselt kasutavad.

Sõrmuspadja kujundus tekkis ise kuidagi töö käigus. Ja lõppkokkuvõttes tuli minu arvates päris ilus välja, kuigi tikkimises on veel kõvasti arenguruumi. Padjakese ühel pool on heegeldatud ruuduke südamega, millel pael sõrmuste sidumiseks (lõngaks Steinbach Wolle Capri, mida pidin mehe poodi ostma saatma:)). Teisele poole tikkisin nimed ja tähtsa kuupäeva.

Palju õnne Triin ja Marko!

Kingitus vanaemale

Minu vanaema oli käsitöö õpetaja. Seega oskab ta vist pea kõike: õmmelda, kududa, kaltsuvaipu kududa ja mida kõike veel. Siiani on mul tema kootud pitsilised sõrmkindad, põrandal on tema kootud vaip ja külmadel õhtutel on hea ümber võtta tema kootud suurrätt. Praegu, 81-aastasena, ta käsitööd enam eriti teha ei taha. Nii et nüüd on minu kord talle midagi teha. Ükskord ta käis meil külas ja rääkis, et ta tahaks omale natuke pidulikumat õlarätikut, mille võiks ka teatris ümber võtta. Õpetasin talle isegi Salomoni sõlme selgeks, aga siis ei leidnud ta sobivat lõnga ja ega tal enam hakkamist ka pole eriti. Seega otsustasin talle ise õlarätiku heegeldada. Salomoni sõlmes, kuna see on hea lihtne ja kiiresti saab valmis, aga ilus ka. Kuna ta tahtis natuke pidulikumat, siis mohäärlõngale lisaks võtsin hõbedase niidi. Selline ta siis sai: Sünnipäevalaps rätikuga (jalas on tädi poolt kingitud Muhus maalitud Muhu-mustrilised kalossid, vanaema ise on Muhust pärit):Ja natuke lähemalt sõlmed:

Jälle ehteid

Ehteid on selles mõttes hea teha, et saavad kiiresti valmis ja nii on neid hea kingituseks teha. Samas aga on teiste maitse järgi ja teisele sobivaid üsna raske kokku panna.

Kõigepealt Laisikule tagasihoidlikud kõrvakaunistused:Kaelakee emale:Lähemalt:

Ema ise ostis need kivikesed ja palus mul midagi nendest teha. Tekkinud idee aga eeldas tellimust Helmehaldjast, kuna sobivaid materjale polnud. Selle kee juures kasutasin esimest korda helmetraati ja pärlipidureid. Lõpptulemusega ma päris-päris rahule ei jäänud, kive vist sai liiga palju, oleks võinud õhulisem olla. Aga helmetraat ise on väga mõnus materjal.

Kee endale:Kasutasin samuti helmetraati, aga musta, see on natuke liiga jäi. Lähemalt:

Kee emale sünnipäevaks:

Fimopärlite tegemist sai alustatud juba kunagi ammu mais, kui Sirtsuk õpetas meile Fimo voolimist. Mummud nokitsesin lõpuks valmis ja küpsetasin juuli alguses, nüüd said ka lakitud. Juba ammu oli selge, et nendest tuleb järjekordselt midagi emale, kuna Fimo värvid sattusid näppu just tema lemmiktoonides. Lillemummud olid küll valmis, aga kuidas nad lõpuks ehteks kokku panna, murdsin tükk aega pead. Kallasin pea kogu oma pärlikarbi lauale laiali ja proovisin erinevate pärlite ja traatidega kombinatsioone. Lõpuks otsustasin eelpainutatud traadi kasuks ja Fimolilledele seltsiks said lehed. Jällegi esimene- esimene eelpainutatud traadist kaelakee.

Lähemalt: