Näiteks see kleidike:
Minu sünnipäeval üllatas mu pere mind ja täitis minu pikaajalise salajase unistuse - mul on nüüd oma ilus uus väike õmblusmasin! Ja kuna traditsiooniliselt ei ole naistel kunagi midagi selga panna, siis jõulupeoks õmblesin endale iga naise garderoobi kohustuliku elemendi - väikese musta kleidi. Päris 100 % ma sellega rahule ei jäänud, sest selja tagant kisub natuke volti (ma kahtlustan, et see siiski on pigem kandja viga:(). Ja kahe jupi otstarbest sain alles siis aru, kui kleit juba valmis oli. Peol kandsin ma kleiti rahvariide vööga, sest vööd ma valmis ei teinud. Nimelt tekkis mu peas hull idee, et see võiks olla kaetud (vähemalt mingis osas) muhu tikandiga. Sellest vist saab mu 2012. aasta suurprojekt, sest kuigi ma olen kunagi ühe nõelapadja jagu muhu tikandit teinud ja vanaema on mul Muhu tüdrik, siis pole ma päris kindel, kas ma sellega piisavalt hästi hakkama saan. Kleidi lõige Burda 2/2007.
Ja muidugi peopäeva hommikul avastasin ma, et ühtegi sobivat kotikest mul ei ole ja nii ei jäänud ka muud üle, kui kotike teha. Koti voodri jaoks jällegi riiet ei jätkunud, aga ega ta nii ka väga kole välja ei näinud. Koti lõige ajakirjast Käsitöö kevad 2010.
Ja veel üks tööd, mida ma enne jõulu näidata ei saanud-jõudnud. Sest valmis see päkapikkude kontoris alles vahetult enne jõulu ja sokutati kohe jõuluvana kotti, et see mu emani jõuaks.
Ja viimaseks veel mõned kuuseehted. Kõigepealt tegid lapsed ja lapsevanemad lasteaias jõululaadal müümiseks, see on ühe Karli rühmakaaslase tehtud:
Ja siis tahtis Karl kodus veel teha, tuli selline:
Ja siis vaatasin mina ka, et ilus ja lihtne ja tegin ka:
Jõuluteemaline, aga mitte kõige õnnestunuma viimistlusega kahjuks:
Järjehoidjad jõululaadale:
Isadepäevaks minu laste isale ja vanaisale profiilipildid poistest, minuarust Karl on vägagi äratuntav, Sannu mitte nii väga: 
Ja lisatöö tuli ka isegi. Tegelikult see nimedega paber oli mul ammmu valmis, ootas ainult vormistamist. Üritasin siis ühte uut puidust raami krakleetada, aga millegipärast see päris hästi välja ei tulnud (sellepärast raami väga lähedalt ei näita:). Aga mulle seinale sobib küll, õigemini küll käskis Karl selle oma voodi juurde riputada, et ta õpib sealt lugema:) 
Mõnedele neist olen ma jõudnud kinnised külge panna, see on hirmus tüütu töö.
Ja üks läbipaistvate helmsestega valge, mis läks tellimustööna mehe õele:
emme tehtud pildiraamid, mille sisse Sannu lehed kleepis (need esitlen ka Hubase kodu septembrikuu lisatööna):
meremehe tervisepomm ehk vita miin:
Seal näitusel oli muidugi väga vahvaid asju veel.
Mina olen rahul. See on esimene töö Hubase kodu projekti raames, mis ei ole suuremal või vähemalt määral taaskasutus, kuigi otseselt selle jaoks ma uut materjali ostma ka ei pidanud, kuna kõik oli kodus olemas.
Hiljem veel tegin ühe külmkapimagneti ka. Tekst kahjuks ei jäänud kõige ilusamalt. 
aga tihtipeale oli neid tüütu sinna panna ja siis nad ikka vedelesid mööda kapipealseid laiali. Lõpuks siis võtsin asja käsile ja otsisin mööda majapidamist, millest ühte ilusat ja praktilist hoidjat teha. Pildiraamist kõrvarõngahoidja tegemise idee oli mul juba tegelikult ammu, kunagi vist Elsa Leiten oli teinud pildiraami ja traadiga Eesti Naises. Ja eks neid ole mujal blogides ka näha olnud. Mõtlesin ka sahtlist tehtud variandi peale, nagu on 
Ilmselt oli seda tagant mingi paberiga kunagi juba parandatud, peegel oli katki ja enam ei peegeldanud ka. Võtsin tagumise osa ära, peeglitüki ja papi vahelt tuli hunnik surnud putukaid välja. Peale põhjalikku pesu nägi ta juba päris ilus välja, aga ma ikkagi katsin ta krakleelaki ja värviga. Mees päris pahandas, et mis ma tast ära värvisin, nii ilus oli ju. Kui värvitud sain, siis jäin pikalt mõtlema, et kuidas edasi. Tuhnisin mööda kappe, et sobivat riidetükikest leida, pidi ta olema ju piisavalt auguline, et oleks konksukesi hea riputada. Esialgu jäid näppu tüll ja tikkimisriie, aga need oleks kuidagi liiga lahjad jäänud valge raami taustal. Siis jäi näppu see õige riidetükike. Lõikasin papist uue taguse ja jäin jälle mõttesse, et kas see riidetükike mitte liiga igav ei jää, äkki peaks midagi tikkima peale. Vaatasin nii ja naa, järsku tuli pähe pitsi kasutada. Neid pitse, mis mulle meeldisid, ei olnud kahjuks nii palju, et oleks terve raami ulatuses panna saanud. Siis tuli jällegi päästev idee, et panengi siis igasse külge erinevad pitsiribad. Riide ja pitsiribad kinnitasin papitükkide vahele liimipüstoliga. Siis vaatasin ikka veel, et äkki on liiga igav, aga kinnitasin siiski papi koos riidega klambripüstoli abil raami külge. Ja panin seinale: 
Natuke nagu oleks igav, eks? Aga kui ma oma kõrvarõngad ka külge riputasin, siis nägi asi palju parem välja:
Vihmasel pühapäeva hommikupoolikul tuli meelde, et mul on jõuludest (!) saadik ootamas üks mandariinikast, mis ootas just seda tööd kapiotsas. Selline nägi ta välja enne: 
Võtsin siis mõttel sabast ja hakkasin pihta. Kuna muud materjali kodus käepärast ei olnud, siis otsustasin karbi katta riidega. Peale natukest mõõtmist ja lõikamist ning suurt liimimist (see inimene oli ikka geniaalne, kes liimipüstoli välja mõtles!) sai karbike sellise näo: 
Piisavalt suur ja ilus, et minu riiulil peesitada ja maitseainepakikesi hoida (vihmaselt pimeda ilmaga ei saanud eriti head pilti kahjuks).
Juunikuu lisatööna esitlen nõelapadjakesi. Alusteks on joogijogurti pudelipõhjad, mida meie kodus päris palju leidub, sisuks vatiinijäägid, peal riidejäägid natukese kaunistusega. 