Emadepäevaks

Esitlen suure uhkusega oma esimest kootud pitsilist õlarätti! See oli üks minu uusaastalubadustest, et ma selle suure töö ette võtan. Lõnga ostsin enne jõule juba ja tükk aega kaalusin, kas mustriks tuleb Pääsusaba või North Roe. Otsustasin viimase kasuks ja kuduma asusin vist jaanuaris. Tegelikult läks kudumine üle ootuste kiiresti, kuna muster oli isegi minusuguse jaoks piisavalt lihtne ning jäi ruttu pähe. Ja nii ta ridahaaval kududes valmis sai (ka öösel sai kootud, kui Sander ei suvatsenud magada). Ja seda juba mõnda aega tagasi tegelikult. Viimistlemiseni jõudsin lõpuks nüüd, kuna otsustasin ta emale kinkida. See on tema lemmikvärvides. Seda venitamist tegin ma ka esimest korda ja natuke pelgasin, et kus ja kuidas. Pole ju nii suurt vaba pinda, kuhu nõelu saab vabalt torkida, ilma et need kellelegi ette jääksid. Siiski vallutasin mõneks ajaks kassilt voodi ja vormi ta sai:)

Siin rätik kuivab:

Ja õues toolil: Mustrit ka natuke lähemalt alt äärest:

Püüdsin Karli modelliks meelitada, aga ta ei saanud hästi aru, mida temalt taheti:

Infoks:

Vardad: nr 5 ringvardad
Lõng: Raasiku villane (oli vist 270-grammine viht, aga tegelikult jäi mul üks mustrikord lõpust kudumata, kuna lõng sai otsa). Tegelik värv on natuke tumedam ja sügavam, kui õues tehtud piltidel. Ehk õnnestub ka ema pildi peale meelitada ja saab parema pildi.

Muster

Aga ma olen sellest rätikust vaimustuses! Nii et pean endale ka kuduma. Kunagi...

Käeketike

Ühele noorele neiule oli kiiresti kingitust vaja. Pühkisin siis jälle pärlikarbilt tolmu ja valmis selline käeketike. Ja tuleb tõdeda, et tangid tuleks tihemini kätte võtta, sest töövõtted kipuvad ununema. Käeketi kinnist tegin ma 3 korda ja lõpuks ikka päris rahule ei jäänud. Ning iga kord pean ma raamatust järgi vaatama, kuidas see kinnise tegemine täpselt käis.

Mütsid väikestele meestele

Kevadiselt soojad ilmad käes ja oli viimane aeg suviseid mütsikesi teha. Selliste väikeste mütsikeste juures on see hea asi, et neid on lihtne teha ja saavad kiiresti valmis, ikka leiab vahel paar vaba hetke, et mõne samba juurde heegeldada. Sandri müts valmis kahe päevaga, Karli omale kulus päevake rohkem.

Lõngaks Steinbach Wolle Capri, mis on minu arvates sellisteks mütsilotudeks ideaalne. Lõnga kulus kokku pea 2 tokki, natuke üle ühe läks suuremale mütsile ja teisest tokis jäi järgi ka veidi. Karli mütsi tegin katse-eksitusmeetodil oma pea järgi, Sandri mütsi jaoks võtsin natuke malli Mütsiraamatust. Pisema mütsile lisasin ikka paelad ka, muidu ei seisa sellistel ju müts mitte kuidagi peas, isegi paeltega müts kipub rändama.

Isetegijate kohtumised

Avastasin, et kahest viimasest isetegijate kohtumisest mul pole ühtegi sõna ega pilti blogis. Viimane aeg oleks seda viga parandada.

8. märtsil õppisime me Viki juhendamisel köitmist. Mind on juba ammu tema tööd võlunud ja nüüd õnnestus ka ise ära proovida, kuidas seda tehakse. Iseenesest lihtne, kui on õiged vahendid olemas. Ja tulemus on alati omanäoline. Lisaks sobib see ka väga hästi rohelise maailmavaatega inimesele, kuna saab taaskasutust teha: kaanematerjaliks olevat sobivaid reklaamplakatite papp ja katmiseks sobivad kõiksugu kanga-, paberi-, naha- või tapeedijäägid.

Õpetaja juhendamas:

Tumevalge tööhoos:
Ja siin siis meie valmis tööd (suur sinine on minu oma):

26. aprillil juhendas meid Pisikepatsik. Plödistasime me vee, munakarbi- ja paberitükkidega ning valmisid vahvad paberid. Jällegi hea taaskasutuse teema, kuna paberit tegime munakarpidest, kaunistuseks kohvipaksu, värviliste paberite tükke, lõngajuppe jne.

Mareli tööhoos (tema oli kõige usinam):

Smile ja saarlanna:

Kaunistused peale:

Minu valminud paberid (pildid tehtud napis hommikuvalguses, aga üks on roosakas ja teine sinakas paber):

Lehekesed lähemalt:

Praeguseks kõik. Mulle on need isetegijate kokkusaamised väääga mõnusaks vahelduseks: saab korraks kodust välja, linna:), toredate inimeste sekka, lastest eemale ning alati õpib ka midagi uut ja huvitavat.