Talv tuleb ikka ootamatult

Saabusid ka lääneosariikidesse külmemad ilmad ja kummikutega on natuke jahe väljas jalutada. Tuli siis emmel oma vähesed sokikudumisoskused proovile panna ja lapsele villased sokid kududa. Natuke suured ja mitte just kõige õigemad nad tulid, aga asja ajavad ära. Vanaema lubas talveks paremad ja soojemad teha. Paljaste kätega hakkas ka pisut jahe, seega tuli kindad ka teha. Teine vanaema küll kudus peened sõrmikud, aga neid ei saanud Karlile kättegi. Emme siis kudus oma elu esimese kindapaari, häbi tunnistada. Kunagi koolis kudusin ühe kinda, sest kuigi see oleks pidanud endale kätte sobima, oli ta umbes sama suur, kui Karli omad praegu ja isu teist teha polnud, kuigi olid mustrilised ja puha. Emme kootud labakindad läksid küll Karlile kätte, kuid esimesel korral vist 5 sekundiks, teisel korral juba 5 minutiks, ehk kui tõelised talved tulevad, siis seisavad kindad ka lapsel käes. Ja vanaema lubas talveks paksemad kududa, kui emmest asja pole. Kuigi tegelikult pole seal ju keerulist midagi:)

Lõng: Happy Wool

Vardad: 3,5 (oleks vist võinud natuke väiksemad olla)

Tegin ka rutuga ühed kõrvarõngad Fimo pärlitest, kuid neist praegu pilti pole. Samuti tegin ühe sünnipäevakingituse, kuid see ununes suures pakkimisehoos ära, ehk saan kunagi hiljem üle anda ja praegu ka seetõttu näitama ei hakka. Endiselt on pooleli hargipitsi tehnikas õlarätt, kuid lõng on otsakorral ja viimasest reast soomekeelsest õpetusest hästi läbi ei näri. Ei teagi, mis teha, Kuressaares ega Harrietis seda lõnga ei müüda ka (Fonty Angora imepehme lõng).

Mõtteid on veel palju-palju, talveks oleks veel varustust vaja nii endale kui Karlile, lisaks on jõulud tulemas. Ja aega on alati liiga vähe.

Mänguasjavahetuse Mõmmik

Lõpuks leidsin siis aega käia postkontoris ja lunastada välja pakk, mis mind seal juba pikalt ootas. Suuri vaevu suutsin uudishimu talitseda ja koju sõita, mitte kohe autos paberit ümbert rebima hakata. Pakist tuli välja armas karbike, mille sees veel armsam mõmmik koos oma tekiga. Väike kaardike oli ka juures ja maiasmokale Geisha komme (mmm, minu lemmikud juba pikka aega).

Esimeselt pildilt on näha, kuidas Karl aitas mul pakki lahti harutada.

Ja selline armas mõmmik koos oma tekiga oli karbis peidus.
Suur aitäh tegijale! Päris kindel ei ole, aga kuna pakike tuli Viljandimaalt, äkki oli see Pusapesa?

Vants

Puhh sirutab käed ette. "Arva ära, Notsu, mis mul peos on?"
Notsu: " Elevant?"
Puhh: "Õige! Aga mis värvi?"

Minu Elevants sai sinine. Koristasime elamist ja lappasime emaga vanu Kodukirju ja muid ajakirju, et need ära visata ja ühest numbrist jäi silma mänguloomade tegemise õpetus. Joonistasin lõiked, õmblesin fliisi tükid kokku, toppisin täis, tikkisin silmad ja suu ning lõpuks lõngast saba taha. Selline ta välja tuli. Karl just vaimustuses oma Vantsist ei ole, aga minu arust küll armas. Ju siis võtan ise kaissu:)

Mänguasjavahetus

Nüüd siis on saajal pakk käes. Minu poolt läks Metskassile selline Kaisu. Nagu eelmises postis mainisin, oli mul enne loosimist 2 ideed, aga need kumbki ei sobinud 2- ja 5-aastasele poisikluttidele. Pidin siis midagi muud välja mõtlema. Eks ta üks kaissuvõtmiseks sobiv asi pidi tulema, otsisin pehme fliisi välja ja hakkasin lihtsalt tegema. Esikäppade peal on krõpsud, et saaks tugevasti kalli teha ja suu on tasku.

Lisaks läks pakki kotike kuivatatud õuntega ja pisike purgike mett, mille korjasid suvel Karli usinad mesilased. Saaja blogist lugedes tundus, et lapsele kingitus meeldis. See oli mu esimene vahetusprojekt ja ikka natuke pabistasin ka, kas ma oskan piisavalt ilusa ja toreda asja teha.

Lihtne, aga ilus

Tartus oleku ajal on mu tagasihoidlik raamatukogu kasvanud pea poole võrra (muuseas aitäh Eesti Päevaleht!), nii et tagasi Saaremaale kolides ei mahtunud nad enam kuidagi riiulitesse ära. Kuna minu arvates on raamatud ka väga ilusad, siis ei raatsinud ma neid kuidagi kastides hoida. Lihtsatest vahenditest, kiiresti ning odavalt valmisid kaks riiulit.

Idee: minu

Teostus: aitäh venna!

Maksumus: u 50.- nurgikute eest, lauajupid on puhas ülejääk akendevahetusest

Veel üks kingitus, ootamatu sügis ja mängulust

Ühe fantastilise (ja kõik need muud sõnad, mis seal koti peal olid) inimese ja tõelise draakonifänni sünnipäevaks meisterdasin sellise eluka.

Idee ja õpetus on siin. Nii kui ma teda nägin, mõtlesin kohe Maailmaparandaja peale.

Järgmised meisterdamised on puhtast vajadusest. Ilmad on na sügiseselt viludaks läinud ja Karlile oli mütsi vaja. Kuressaare kaubandusest ma kahjuks sobivat ei leidnud, päris villast nagu ei tahaks veel pähe panna. Nii ei jäänudki muud üle, kui ise teha. Lõiked võtsin ühe väikseks jäänud mütsi pealt, materjaliks fliis. Ja täitsa pähe läks. Kuna ta muidu oli nii täiskasvanulikult igav, siis sai naerunäoke peale tehtud. Kõrvad jäägu ikka loomadele:) Müts omaniku peas.

Ja kuna kurgualune oli ka natuke liiga paljas, valmis krae. Esimene muidugi läks aia taha, kuna tuli ilmatu suur Karli jaoks, teisega läks õnneks.

Ootamatut mängulusti on pakkunud Mänguasjavahetuse projekt. Enne loosimist oli mul 2 ideed mänguasja tegemiseks, aga Fortuuna tõttu need kumbki minu pakisaajale ei sobi. Seetõttu mõtlesin midagi uut välja. Lihtsalt hakkasin tegema ja see protsess osutus uskumatult mõnusaks, nagu ise oleks laps jälle. Peaks oma lapsele vist rohkem tegema. Aga mänguasi on valmis, Karli peal testituna sobib lapsele küll. Pilte veel näidata ei saa, kuna ootab alles postipanemist. Vihjeks võib öelda, et on sinine ja pehme.

Jälle kingitused

Eelmise postituse kaelakee juurde kuulus ka selline siil-kilpkonn ehk nõelahoidja-loomake.

(Edit: idee on saadud siit)

Noorpaar saab kingituseks raha ja heade soovide põõsa, saaremaiselt kadakane.

Ehtelainel

Traati on mõnus väänata. Saab parasjagu ruttu valmis, nii kaua, kui Karl magab. Tundub, et suuremate asjade jaoks jääb püsivust väheks, sest näiteks maikuus alustatud pluus on siiani pooleli. Ma küll ei tea, kes need ehted kõik ära kannab, peab vist vähemalt ootama, kuni Karl sellest aest väljas on, et näppe igale poole taha tahab ajada.

Aga sellised asjad siis.

Komplektina kõrvarõngad:

ja käevõru:



Veel ühed sinistes toonides kõrvarõngad:
Ja valgetest mattidest pärlitest kõrvarõngad:


Kingitusena emale kaelakee pärlitest, isetehtud Fimo- ja paberpärlitest ning mõnest traadijubinast ja heegeldusest. Selle kee tegemiseks andis inspiratsiooni Rees.

Jälle kingitus

Seekord siis juubilar Laisikule tema uude koju pajalapid ja linik (või ka käterätik, kui soovid). Loodan, et sobivad. Ma olen vist liiga enesekriitiline, aga alati hakkan suure hurraaga tegema, poole tegemise peal mõtlen, et ei tea, kas sellele inimesele ikka meeldib see asi ja kas ta kasutab ja kas värv on õige jne jne. Nende pajalappidega ma päris 100% ise rahule ei jäänud, kuna mõni õmblus sai ikka kõver, aga lõpuks otsustasin siiski ära kinkida.

Ja selle pildi peal on näha Karlile heegeldatud mütsi. Vennas mul arvas, et see pole ikka õige mehe müts ja tundub, et Karl arvab üsna samamoodi, sest peas ei taha see hästi seista, paelad said ka natuke valesse kohta tehtud. Minu arvates rõõmus suvine müts.

Kinkekott

Sellest pidi tulema nö kinkekott ehk kuhu sünnipäevakingitus sisse panna, aga kahjuks võttis see käsitsi voodri õmblemine rohkem aega kui ma arvasin ja seetõttu ei saanud ma õigeks päevaks valmis. Aga andsin siis hiljem üle või õigemini tuli sünnipäevalaps sellele ise järele:)

Selline kott siis:

Ja natuke lähemalt:

Ei ole pisikust lahti saanud

Käsitööpisik on ikka veres, mis sellest, et ma tal kiiretel aegadel ei lubanud võimust võtta, kui kogu Karlist vaba aeg kulus arvuti taga lõputööle. Vahel lihtsalt on tunne, et kui ma kohe midagi nokitseda ei saa, siis ma lähen hulluks:) Selline rahutus on sees, kuni saan näppude vahele lõnga või viimasel ajal traadi. Pealegi Karli magamapanemine võtab vahel omajagu aega ja sellel ajal on mõnus näppudel käia lasta. Keksin siis, millega ma olen vahepeal hakkama saanud.

Endale ka lõpuks Salomoni õlarätik, sellisest imeilusast lõngast:

Mõnel õhtul lihtsalt võtsin lõnga kätte, et vaatan, mis välja tuleb. Ükskord tuli selline asi (pross võiks olla, kui oleks, millega kinnitada, kunagi ehk saab ka):

Siis aga tabas mind traadi ja ehetemaania. Ripats:

Komplektina kõrvarõngad:ja ripats:

Lihtsalt traadist ja pärlitest kee (iseennast on väga raske pildistada:)):

Ja veel üks põnev asi, mida olen paar korda katsetanud - Fimo voolimine. Mõnus asi, nagu plastiliin (lapsepõlv tuli meelde) ja mida sellega kõik teha saab, fantaasia on piiritu. Siin on jubinad enne ahjuminekut, praegu on lakkimisel ja lõpuks saab neist ehk midagi kokku ka. Selle jaoks on rohkem aega vaja, et fantaasial lennata lasta.

Karlile heegeldasin suvise mütsi ka, aga pilti temast mütsiga on raske teha, kuna see on vaja kohe peast ära võtta.

Plaanis on veel asju, oleks vaid rohkem aega ja keegi, kes neid kõiki kanda jõuaks. Kui kellelgi on äkki mingi konkreetne soov midagi endale saada, millega ma hakkama saaks, siis võib julgesti teada anda. Teha tahaks rohkem, kui endale vaja (ja rahakotile kasulik) oleks.

Kaks kotti ja nikerdis

Ma ei tea, mis minuga juhtunud on. Varem käisin enamasti koguaeg ühe kotiga, nüüd aga on juba mitu käetkotti olemas ja oli vaja veel 2 juurde teha. Mõlemad kotid on täiesti minu enda kokku nikerdatud.

Esimene neist on põhiosas kootud, isegi lukuga voodri õmlesin sisse ja puha (oi ma mässasin sellega, pole eriti osav õmbleja). Peal olevat....emmm, kaunistust nimetatakse freeformiks ehk eesti keeli vabaheegelduseks, mis tähendab, et heegeldada võib ükskõik millega, ükskõik kuidas, ükskõik kuhu, ükskõik mis pidi. Väga sobiv näiteks algajale heegeldajale. Koti kinnis on veel puudu, pole aega olnud teha.

Teise koti tegin lihtsalt sellepärast, et seelikuõmblemisest jäid just sobivad riidetükid alles (seeliku õmbles muidugi ema), mis ma siis peaaegu kõik ära kasutasin. Selline pisem pidulikum kotike, millega ma ilmselt reedel teatrisse lähen.

Ja viimane nikerdis ei ole muidugi enam kott, vaid võiks öelda, et randmesoojendaja või siis ka käevõru või siis 2 ühes. Tegin selle ajal, kui üritasin Karli magama panna, mis tähendab, et ta ei jäänud just ruttu magama.

Anonüümsed lõngahoolikud

Üks kogemata pealtkuuldud vestlusekatke kahe noore naisterahva vahel Kaubamaja esimesel korrusel eskalaatorite juures:

Neiu 1: "Tegelt ma tahaks lõngapoodi minna"

Neiu 2: "No aga lähme siis"

Neiu 1: "Ma ei julge. Ma kardan, et ma ostan jälle midagi."

Ma ei ole ainus:)

Meestepäevaks

Sellised kingitused läksid siis meestele meestepäeva puhul. Ise ka üllatusin, et suutsin pildi järgi sellised asjad valmis nikerdada. Nujah, suuruse kohta ma ei tea, kuna vahepeal proovida ju ei saanud:) Tundus, et meestele oli üllatus missugune ja kiskus suu muigele.

Lähemalt näeb see siis selline välja. Värvilahendused olid erinevad ja lõng on muide hästi mõnus pehme, ei tohiks sügelema ka ajada:)

Teine mr Salomon

See õlarätik läks vahetuskaubaks imekauni pildi vastu. Mina olen vahetusega rahul:) Kuigi selle rätiku tegemine on väga lihtne ja läks mul vist palju kiiremini, kui pildi maalimine.

Vanu ja uuemaid

Kõigepealt vanemad asjad.

Juba suvel õmmeldud käekott. Vaatasin kohe algul, et miskit rõõmsat on sinna juurde vaja, tegudeni jõudsin alles nüüd ja heegeldasin liblika.

Selle ponšo heegeldasin sügisel motiividest. Oli siis senini suurim töö. Kõige tüütum oli pärast lõngotsi peita.

Mütsike on kootud vastu talve. Ja mõned korrad olen ikka pähe ka pannud, aga mulle ikka ei meeldi mütsi kanda.

Sel nädalavahetusel heegeldasin ehteid. Kõigepealt mummukee. Vähemalt Karlile meeldib, kui see mul kaelas on, saab mummusid püüda:)


Ning seejärel traadist heegeldatud pärlitega kaunistatud kaelakee. Siin väike tükike sellest.

Karli kõrvalt

Tahaks pisut eputada ja näidata, mida ma veel kodus peale Karliga mässamise teen.
Kudusin Karlile sellised triibulised sokid talvekülma vastu, parajalt pika säärega, et jalast ära ei saaks kohe ajada:) Ikka mitu korda pidin harutama ja algusest pihta hakkama, et sokimoodi välja tuleksid.

Sellise lumivalge ja -pehme õlaräti heegeldasin emale jõulukingituseks kahe päevaga, kuna mõte tuli liiga hilja, aga valmis jõudsin. Narmaste panemine jäi siis emale.

Teine pilt lähemalt.
Aga sellise vahva koti sain omakorda emalt jõuludeks. Komplektis oli ka sarnane krae.

Veel olen teinud endale pontšo, sonimoodi mütsi ja soojema mütsi, 2 salli, suvise pluusi ja Karlile õhukese heegeldatud mütsikese. Ja emaga kahepeale õmblesime käekoti ja Karlile fliisist kostüümi. Nendest hetkel pilte pole. Praegu üritan endale kampsunit kududa. Ikka katse- eksituse meetodil, ehk tuleb midagi välja ka, enne kui päris suveks läheb:)

Üldiselt vabad hetked arvuti taga kuluvad kõigepealt kirjade lugemisele, seejärel kambakese blogides ja siis sukeldun käsitööblogidesse, kuhu võib pikaks ajaks end unustada. Lihtsalt selline kiiks tekkinud:)

Kiisukampsun

Kiisukampsuni õpetus on minu uhkest raamatust. Ausalt öeldes ei olegi ma varem värvilist pilti kudunud ja päris tüütu oli, eriti lõpus otsi peita. Nööbid on õlgade pealt veel puudu, muidu on valmis lõpuks. Nüüd on jälle mõistus ja lõng otsas, et mida järgmisena teha.

Siin on kiisu lähemalt.

Kaisuloomad

Käsitöö tuhin ei ole veel üle läinud. Saaremaal käies lõpetasin ühe kiisu ja lisaks tegin pruuni mõmmiku.
Minu kiisu, mille ma kudusin selle õpetuse järgi, tuli minu arvates pisut nahkhiire nägu ja selline hästi mõnus pontsakas.

Mõmmiku tegin lihtsalt, et kodus midagi nokitseda oleks ja päris nunnu kaisuloom minu arvates.

Ühe õhtu näputöö

Ei suutnud vastu panna ja ostsin sellise imeilusa raamatu. Ja nagu juhendis lubati, kudusin tõesti ühe õhtuga valmis käpikud. Nüüd ma ei suuda enam otsustada, mida sealt järgmisena käsile võtta, et siis lõngapoodi tuhlama minna.