Minu vanaema oli käsitöö õpetaja. Seega oskab ta vist pea kõike: õmmelda, kududa, kaltsuvaipu kududa ja mida kõike veel. Siiani on mul tema kootud pitsilised sõrmkindad, põrandal on tema kootud vaip ja külmadel õhtutel on hea ümber võtta tema kootud suurrätt. Praegu, 81-aastasena, ta käsitööd enam eriti teha ei taha. Nii et nüüd on minu kord talle midagi teha. Ükskord ta käis meil külas ja rääkis, et ta tahaks omale natuke pidulikumat õlarätikut, mille võiks ka teatris ümber võtta. Õpetasin talle isegi Salomoni sõlme selgeks, aga siis ei leidnud ta sobivat lõnga ja ega tal enam hakkamist ka pole eriti. Seega otsustasin talle ise õlarätiku heegeldada. Salomoni sõlmes, kuna see on hea lihtne ja kiiresti saab valmis, aga ilus ka. Kuna ta tahtis natuke pidulikumat, siis mohäärlõngale lisaks võtsin hõbedase niidi. Selline ta siis sai: 
Sünnipäevalaps rätikuga (jalas on tädi poolt kingitud Muhus maalitud Muhu-mustrilised kalossid, vanaema ise on Muhust pärit):
Ja natuke lähemalt sõlmed:
Sünnipäevalaps rätikuga (jalas on tädi poolt kingitud Muhus maalitud Muhu-mustrilised kalossid, vanaema ise on Muhust pärit):Ja natuke lähemalt sõlmed:
1 comment:
Palju õnne su vanaemale. 81 kohta näeb ta väga nooruslik välja.
Post a Comment