Seascape ja seelik

Juba eelmise aasta augustis mõtlesin, et koon sellise imearmsa salli: Seascape. Mis siis, et ma kunagi põhikoolis olin ainult ühe õhksilmadega salli enne kudunud. Ikkagi mõtlesin uljalt, et äkki on see liiga väike, mis see mustrikordade suurendamine ära siis ei ole. Ja võtsin imepeenikese lõnga ja 3,5 vardad. Nujah. Alguses pusisin ikka tublisti mustri lugemisega. Et tagasireal ikka õiges kohas õhksilmad oleksid. ei hakanud kuidagi klappima. Oma kolm korda alustasin. Siis jõudsin esimese mustrikorra lõpuni ja avastasin, et minu mustrisuurendamise loogika oli ikkagi kolme silmaga eksinud. Mingit tahtmist enam teha ei olnud ja nii ta seisis pikka aega kurvalt. Võtsin vahepeal kätte jämedama villase lõnga, jämedamad vardad ning kudusin emale õlarätiku. Sain aru, et pitsi kudumine pole midagi hirmrasket. Seega võtsin ka selle salli uuesti ette. Seekord täpselt juhendi järgi. Ja nii ta aegamööda valmis, teiste asjade vahel jälle paar rida. Kuni lõpuks enam-vähem aasta peale alustamist ta suve lõpul valmis sai. Muidugi venitamisega läks jälle omajagu aega, pole õiget kohta ka selle jaoks. Aga otsustasin ikka seoses aasta lõpuga selle aasta asjad ära lõpetada ja nii ta lõpuks valmis saigi. Tõesti kaua tehtud kaunike. Imeilus, imeõrn.

Ja ühe lihtsa seeliku vuristasin ka kokku. Velvetist, väikese valge pitsi lisandiga.