Veel üks käevõru

Eelpainutatud traadil meekarva käevõru:

Isetegijate kokkusaamine

13. juunil, ühel väga vihmasel laupäeval, kogunesime vahelduseks Tumevalge ja Sokikese kodumaile Orissaarde. Kaugelt mandrimaalt oli meid õpetama tulnud Laantelaps. Tema "karmi õpetajakäe" all saime katsetada paeltikandit ja lõpetuseks kärsatasime küünla kohal organsat lilledeks. Vahele muidugi mahtus veel võimlemist, kohvi-kooki, juttu ja naeru. Äärmiselt meeldiv oli Laantelast lõpuks päriselus kohata, blogi kaudu küll tean teda, aga nüüd said jutud ja nägu kokku. Mina jään kindlasti ka paeltikand vol 2 ootama.

Pilte ka.

Meie õpetaja:Tumevalge ametis: Kuradike: Kõik tööhoos (Sokike pidi kahjuks varem ära minema):
Meil oli ka üks väiksem väga tubli isetegija:

Ja üks veel väiksem:

Siin on ema Smile ametis lille meisterdamisega...

...ja siin saab tütreke juba omale ehteks:

Jossu kärsatab:):

Muna õpetab kana:Ja kogu meie päevatöö:

Laantelaps tahtis küll, et me oma proovilapikesed purgikaane kaunistajateks vormistame. Aga minuarust on see natuke liiga ilus selleks, nii et ma veel natuke mõtlen, mis sellest proovilapist saab. Aga organsalille vormistasin küll prossiks:

Väikesi vidinaid

Võtsingi mõttel sabast kinni, pärikarbi riiulilt alla ja tegin mõned kiirestivalmivad vidinad. Nendele kulutasin ainult ühe õhtu- ja hommikupooliku. Peab ikka tangid soojas hoidma:)Need on mu esimesed vääriskividega ehted. Alumised lapikud on mustad lihvitud tiigrisilmad.Ja siin esimene katsetus eelpainutatud traadiga: kõrvarõngad ja käevõru. Juba ammu olen tahtnud seda traati katsetada ja ta ootas ka ammu kannatlikult pärlikarbis, aga senini polnud aega. Kahjuks oli traadi ostmise ajal saada ainult kullavärvi traati, kullavärvi kõrvarõngakonkse mul aga polnud. Kuna ma ei tahtnud, et kõrvakad poolikuks jäävad, seni kuni ma kunagi õiget värvi konksud saan (loe teadmata ajaks), siis painutasin ise konksud otsa. Minu arust tulid täitsa nunnud suvised kulinad.

Isetegijad fimotamas

Maikuu viimasel päeval said Saaremaa isetegijad jälle kokku, et Sirtsuki juhendamisel natuke voolimismassiga mängida, kes Fimo, kes Cerniti ja kes veel millegi kolmandaga. Ma olen ise natuke enne seda näppinud juba, aga selliseid uhkeid mustreid pole veel teinud. Võtsime siis esimeseks asjaks "lihtsa lille", kuigi silme ees terendasid juba imekaunid liblikad ja kalad, mis meile näitamiseks olid toodud. Pusimist on selle Fimo vorstikese tegemisega omajagu, aga tulemus oli ka väga ilus. Oh, oleks vaid aega!

Selline oli kogu meie päeva saak:

Ja siin minu pärlid ja vorstike (tegelikult on värv märksa lillam kui pildil):

Kodus on mul ainult puupliit, nii et kogun alles julgust, et neid küpsetama hakata.

Peab mainima, et see oli ka üle paari nädala esimene kord, kus ma natuke jälle käsitööd nuusutasin, vahepeal pole kuidagi tahtmist üldse. Või tahtmist isegi on ja mõtteid ka, mida kõike võiks ja tahaks, aga aega niikuinii ei ole ja ilmselt sellepärast ka ei meelita midagi tegema, et ühte asja teen ja teen, valmis aga midagi ei saa. Peaks vist käsitöösse paariaastase pausi tegema. Või siis ainult väikseid asju nokitsema hakkama.

Emadepäevaks

Esitlen suure uhkusega oma esimest kootud pitsilist õlarätti! See oli üks minu uusaastalubadustest, et ma selle suure töö ette võtan. Lõnga ostsin enne jõule juba ja tükk aega kaalusin, kas mustriks tuleb Pääsusaba või North Roe. Otsustasin viimase kasuks ja kuduma asusin vist jaanuaris. Tegelikult läks kudumine üle ootuste kiiresti, kuna muster oli isegi minusuguse jaoks piisavalt lihtne ning jäi ruttu pähe. Ja nii ta ridahaaval kududes valmis sai (ka öösel sai kootud, kui Sander ei suvatsenud magada). Ja seda juba mõnda aega tagasi tegelikult. Viimistlemiseni jõudsin lõpuks nüüd, kuna otsustasin ta emale kinkida. See on tema lemmikvärvides. Seda venitamist tegin ma ka esimest korda ja natuke pelgasin, et kus ja kuidas. Pole ju nii suurt vaba pinda, kuhu nõelu saab vabalt torkida, ilma et need kellelegi ette jääksid. Siiski vallutasin mõneks ajaks kassilt voodi ja vormi ta sai:)

Siin rätik kuivab:

Ja õues toolil: Mustrit ka natuke lähemalt alt äärest:

Püüdsin Karli modelliks meelitada, aga ta ei saanud hästi aru, mida temalt taheti:

Infoks:

Vardad: nr 5 ringvardad
Lõng: Raasiku villane (oli vist 270-grammine viht, aga tegelikult jäi mul üks mustrikord lõpust kudumata, kuna lõng sai otsa). Tegelik värv on natuke tumedam ja sügavam, kui õues tehtud piltidel. Ehk õnnestub ka ema pildi peale meelitada ja saab parema pildi.

Muster

Aga ma olen sellest rätikust vaimustuses! Nii et pean endale ka kuduma. Kunagi...

Käeketike

Ühele noorele neiule oli kiiresti kingitust vaja. Pühkisin siis jälle pärlikarbilt tolmu ja valmis selline käeketike. Ja tuleb tõdeda, et tangid tuleks tihemini kätte võtta, sest töövõtted kipuvad ununema. Käeketi kinnist tegin ma 3 korda ja lõpuks ikka päris rahule ei jäänud. Ning iga kord pean ma raamatust järgi vaatama, kuidas see kinnise tegemine täpselt käis.

Mütsid väikestele meestele

Kevadiselt soojad ilmad käes ja oli viimane aeg suviseid mütsikesi teha. Selliste väikeste mütsikeste juures on see hea asi, et neid on lihtne teha ja saavad kiiresti valmis, ikka leiab vahel paar vaba hetke, et mõne samba juurde heegeldada. Sandri müts valmis kahe päevaga, Karli omale kulus päevake rohkem.

Lõngaks Steinbach Wolle Capri, mis on minu arvates sellisteks mütsilotudeks ideaalne. Lõnga kulus kokku pea 2 tokki, natuke üle ühe läks suuremale mütsile ja teisest tokis jäi järgi ka veidi. Karli mütsi tegin katse-eksitusmeetodil oma pea järgi, Sandri mütsi jaoks võtsin natuke malli Mütsiraamatust. Pisema mütsile lisasin ikka paelad ka, muidu ei seisa sellistel ju müts mitte kuidagi peas, isegi paeltega müts kipub rändama.

Isetegijate kohtumised

Avastasin, et kahest viimasest isetegijate kohtumisest mul pole ühtegi sõna ega pilti blogis. Viimane aeg oleks seda viga parandada.

8. märtsil õppisime me Viki juhendamisel köitmist. Mind on juba ammu tema tööd võlunud ja nüüd õnnestus ka ise ära proovida, kuidas seda tehakse. Iseenesest lihtne, kui on õiged vahendid olemas. Ja tulemus on alati omanäoline. Lisaks sobib see ka väga hästi rohelise maailmavaatega inimesele, kuna saab taaskasutust teha: kaanematerjaliks olevat sobivaid reklaamplakatite papp ja katmiseks sobivad kõiksugu kanga-, paberi-, naha- või tapeedijäägid.

Õpetaja juhendamas:

Tumevalge tööhoos:
Ja siin siis meie valmis tööd (suur sinine on minu oma):

26. aprillil juhendas meid Pisikepatsik. Plödistasime me vee, munakarbi- ja paberitükkidega ning valmisid vahvad paberid. Jällegi hea taaskasutuse teema, kuna paberit tegime munakarpidest, kaunistuseks kohvipaksu, värviliste paberite tükke, lõngajuppe jne.

Mareli tööhoos (tema oli kõige usinam):

Smile ja saarlanna:

Kaunistused peale:

Minu valminud paberid (pildid tehtud napis hommikuvalguses, aga üks on roosakas ja teine sinakas paber):

Lehekesed lähemalt:

Praeguseks kõik. Mulle on need isetegijate kokkusaamised väääga mõnusaks vahelduseks: saab korraks kodust välja, linna:), toredate inimeste sekka, lastest eemale ning alati õpib ka midagi uut ja huvitavat.

Mõned ehted

Pole ammu pärlikarbilt tolmu pühkinud, kuna Karl päeval ei maga ja kui varrastega või heegelnõelaga veel saab tema kõrvalt krõbistada, siis võite isegi arvata, mida pea kolmene sellistest mõnusatest vidinatest nagu pärlid arvab.

Nüüd aga oli vaja ühele heale inimesele kingitust ning nii ma siis ohverdasin ühe pärlikarbikese nii kauaks Karlile mängimiseks, et ta lubaks mul teisega mängida. Valmis selline käeketikene, mis läks kaugele Inglismaale kallile vennanaisele.

Lõpuks sain valmis ka pärliussid. Pärlite niidile ajamist alustasin vist enne jõule juba. Alguses mõtlesin teha jälle pika ussi, aga vaatasin, et see oleks lühemana isegi ilusam, seega siis tegin 2 lühikest, et mitte suurt tööd raisku lasta minna. Ja kuna nad lihtsalt ussina natuke ikkagi igavad tundusid, siis tegin ripatsid juurde. Mõlemad ripatsid on eemaldatavad, nii saab usse ka niisama kanda. Esimene pärliuss: Ja ripats lähemalt:

Teisele tegin komplektiks juurde kõrvakad ka ja esimest korda proovisin korallimoodi asjandusi teha.

Ripats lähemalt:
Ja kõrvarõngad lähemalt:
Olen mõlema pärliussiga väga rahul. Kui nüüd oleks ainult kusagil kanda seda uhket komplekti, teine kee läheb ilmselt kingituseks.

Pole pikka aega midagi näidanud, kuigi mõni asi ikka saab valmis ka.

Üks nädalavahetus möödus meil emaga villalooriga mässates. Enne jõule tegin talle kingituseks vilditud karbikese, aga see natuke ebaõnnestus. Nüüd on Isetegijas selline koostegemine: , millest ma kohe pidin osa võtma. Mina tegin oma esimese karbikese käsitsi nühkides, kuid selleks kulus ilmatu aeg, mida mul teadupärast raisata ei ole. Nüüd aga õpetab Linca, et selle töö võib minu eest pesumasin ära teha. Mis nii viga! Pidin kindlasti proovima. Kahekesi emaga kordamööda mässisime karpe ja hoidsime last, siis solgutasime veel seebivees ja lõpuks masinasse. Kokku neli villapalli, sees pesusvamm, seebikarp, ehtekarbike ja jäätisekarp. Kõige pikem programm ja 60 kraadi, natuke pesuseepi ka. Ja välja tulid armsad karvased pallikesed. Ema ei kannatanud oodata ja harutas enda oma öösel juba lahti, mina järgmisel päeval. Seda sukka ikka andis sealt villa küljest lahti kiskuda. Siin on meie mõlema karbikesed. Emal üks natuke ebaõnnestus, kuna otsad olid paljaks läinud, kuid ilmselt saab defektist efekti teha.

Ja siin siis minu omad. Punasele võib-olla lisan mõned iluvidinad veel. Aga üldiselt läks esimese korra kohta väga hästi. Ja kõrva taha peab panema, et palju oleneb sellest, mille ümber viltida.

Ühel teisel päeval võtsin ette veel ühe vanutamise töö. Idee on "Käsitöö" kevad 2008 numbrist ja mõlkus meeles juba pikka aega. Laotasin linale enne kokku keerutatud 2 heiet koos villase lõngaga, keerasin lina kokku ja pistsin saadud vorsti jällegi pesumasinasse. Vanus päris hästi. Ainult et ääred viltusid isegi pisut liiga palju, kuna lina oli kortsu läinud. Ilmselt peaks ka ääred pisut kokku õmblema. Siin siis enne pesumasinasse minemist: Ja siin peale pesumasinast tulekut: Kartsin, et sall jääb liiga hõre ja keerutasin heide päris tihedalt kokku. Tegelikult aga oleksid augud isegi suuremad võinud jääda. Ja need tumedamad ringid jäid ka liiga paksud. Nii et peaks veel katsetama.

Valmis on saanud ka üks järjekordne Salomon, mis valmis eelmisest järelejäänud lõngast, seetõttu ka narmasteta:Viimane näitamisele tulev asi on kooskäimise kinnas. Oleme oma sõpruskonnas mitu aastat meestepäeva tähistanud ja iga kord millegi isetehtuga oma mehi üllatanud. Sel koral kudusime neile kooskäimise kindad. Selline on minu kootud kinnas oma mehele:

Kuigi tegelikult tekkis arutelu, et kuna me mehega eriti kahekesi ei jaluta, siis oleks vaja veel kahte sellist kinnast, et kogu pere saaks korraga jalutada käsikäes:) Idee saadud Postimehest (link), kuigi sellisest juhendist nagu polegi eriti kasu, kus isegi varda suurust pole toodud...

Ja lõpuks pilt sellest, kuidas käbi ei kuku kännust kaugele. Mulle meeldis väiksena kangesti vanaema nööbikarpi sorteerida, ma võisin seal tunde üksi vaikselt nokitseda. Karl on küll meesterahvas, aga nööbid meeldivad temalegi: